Töövarju kogemus: emotsioone täis päev sotsiaaltranspordis!
On teisipäev, ilus kuid tuisune jaanuarikuu talvepäev. Võtan kapist vormiriided ja riietun vastavalt vormikandmise juhendile. Ruttan maja ette ootama Hubertit, näpus kollane paber bussi numbrimärgi ja kohtumise kellaajaga.
„Tere Hubert! Tänasel õhtupoolikul sõidan sinuga kaasa.“
Istun ette bussijuhi kõrvale, keerutan end esiistmel, et võimalikult palju näha enne esimese kliendiga kohtumist. Sotsiaaltranspordi jaoks kohandatud buss on uudistamist väärt. See on seest ruumikas olenemata, et väljastpoolt ta nii suur ei tundugi. Kinnitan turvavöö ja asume teele – olen sõiduks valmis!
Hubert on avatud olemusega ja räägib oma tööst kirglikult. Ta teenindab meie ühiskonna kõige nõrgemaid ja usaldusel on siin suur kaal. Talle meeldib see mida ta teeb: „Meie töö on oluline, sest me aitame neil olla sotsiaalsed. Nad vajavad seda väga.“
Polegi väga kaua aega möödas kui see sama grupp inimesi olid ühiskonna jaoks nähtamatud, peidus.
Pärastlõunased marsruudid viivad kliente erinevatest asutustest tagasi koju ja Huberti sõnul võivad kliendid päeva jooksul kogunenud emotsioone bussis jagada. Nende olemus on siiras ja vahetu.
Jõuame Õismäe teele tugikeskuse juurde ja nii pea kui jõuame avaneb maja uks ning klient astub välja. „Ta on püsiklient, teab väga täpselt millal ma kohal olen,“ selgitas Hubert nähes minu imestunud näoilmet, et kuidas nii täpselt.
Hubert tõuseb osavalt juhitoolilt püsti ja kahe istme vahelt läheb appi bussiust avama. Tervitab rõõmsalt ja on väga tähelepanelik kliendi suhtes. Jälgib, kas klient saab paksu lumevaibaga kaetud tänavalt ohutult bussi astuda.
Selgub, et igal kliendil on välja kujunenud oma istekoht. „Klientidele on see väga oluline, tekitab nendes turvatunde ja saatjatel on ka lihtsam abistada.“
Asume teele Pelgulinna asumisse, et minna vastu koolilastele. Heleni koolist tuleb bussi kamp tüdrukuid. Bussiust avades tervitame rõõmsaid ootajaid ning õpetajad abistavad abivajajaid istuma ja sulgevad turvavöö. Buss täitub koheselt elava energiaga. Minu kohalolek bussis tekitab elevust ja uudishimu.
Julgem kõnetab mind: „ Kas sul lapsi on?“
Üks tüdruk annab märku häälitsedes, tema sees olevast rahutusest. Hubertil on klientidest hea ülevaade ja teab kuidas reageerida. Ta annab rahulikul hääletoonil tüdrukule märku, et kõik on hästi.
Jutuvada jätkub.
„Kas Sinu lapsed käivad koolis?“
„Käivad küll aga täna jäi üks koju,“ vastan talle.
„Kas nii saab ka?“ lähevad tüdruku silmad imestusest suureks.
„Vahel saab, kui tunned end natuke halvasti,“ vastan naeratades.
Vahepeal oleme jõudnud Kalamajja, et väsinud koolilaps vanaemale üle anda. Ootame teda maja ees. Nagu kellavärk, avab oskuslikult vanaema bussiukse, tervitab, klõpsab lahti turvavöö ning aitab lapse bussist välja. Soovime üksteisele head ja asume teele Nõmme suunas.
Bussis on mõnus sõbralik õhkkond, bussijuht Hubert on neile hea teejuht. Siin on tunda usaldust ja turvatunnet. Neid mõlemaid on vaja, sest ilma selleta on tema väikesed kliendid väga rahutud ja häälekad, mis omakorda raskendab sõiduki juhtimist. Igasugusele muutusele reageeritakse ja harjumine võtab aega.
Hubert oskab ja tahab neid särasilmi vahel ka ekstra rõõmustada, sest ole nemadki soovide, ootuste ja unistustega. Suure õhinaga räägib Emma kuidas nad koos õe ning Hubertiga väikest lumesõda mängisid.
Millal teie viimati Nõmme väikeste tänavate vahele sõitma sattusite?
Bussile on tänavad, eriti paksu lume korral, kitsad. Nii mõnelgi korral tuli bussiga hange sõita, et vastutulevale autole teed anda.
Sel hetkel taban end mõttest, et meie bussid ei ole nähtavad, sulanduvad liialt massiga üheks. Üksik märk bussil ei ole märgatav kaasliiklejatele aga samas on eristumine väga oluline turvalisuse pärast.
Märkamatult olemegi viimase kliendi koduhoovi sõitmas. Selle toreda reisi ajal sain teada, et see armas tüdruk unistab saada iluuisutajaks ja loodetavasti see unistus täitubki.
Jõuame tagasi depoosse, ma tänan Hubertit ja meie teed lähevad lahku. On olnud emotsioone täis päev. Imetlen meie juhtide tohutut empaatiat ja soovin, et neid rohkem märgatakse.
Tekst: Riina Värs
